Eelmise aasta jooksul õnnestus kunstlikul teel rasestuda peaaegu viiesajal naisel, mis tähendab, et pea kolm protsenti eelmisel aastal Eestis sündinud lastest on kehavälise viljastamise tulemus.

Veel kümme aastat tagasi oli see protsent 0,3. Nova Vita kliiniku juhatuse liikme Tiina Roosimägi sõnul tegid nemad mullu kokku 440 kehavälist viljastamist. Rasestumiste arv on Roosimägi sõnul 164, kuid täpset sündide arvu kliinik öelda ei oska. Keskmine rasestumise protsent kõigi meetodite kohta kokku on ligi 30 protsenti, kõikudes vastavalt aastatele ja klientuurile, kirjutab Eesti Päevaleht.

Ida-Tallinna keskhaigla naistekliiniku naistenõuandla vanemarsti Aleksander Trošini sõnul võib nende maja eelmise aasta tulemuseks pidada umbes 120 last. (Täpse laste arvu prognoosimise muudab keeruliseks nii see, et osa rasedusi alles kestab, kui ka tõsiasi, et ligi kümme protsenti kunstlikult viljastatud naisi toob ilmale mitmikud.)

Tartu ülikooli kliinikumi naistekliinikus viljastatud lapsi sündis 2006. aastal 54 ja mullu 56. Nendele lisanduvad 40 naist, kellel rasedus veel kestab.

Tartu erakliiniku Elite naistearsti Andrei Sõritsa sõnul tehti neil mullu 260 viljastamist ning rasestumine õnnestus 90 naisel. Aasta varem tehti seal aga 305 siirdamist ning kokku saadi 123 rasestumist.

Vanemarst Aleksander Trošini sõnul on tänu riigi toetusele nende juurde pöördunud ka naisi, kes ise pidasid oma žansse küllaltki väikseks ning oma raha eest seda sammu ette ei võtnud. «Nad arvasid, et midagi ei tule välja. Nad on meie jaoks küll nii-öelda raskemad patsiendid, kuid ka nende hulgas on siiski rasestujaid», sõnas ta.

Ühtlasi on kliinikut külastama hakanud ka nooremad naised, kellel endal ei oleks võimalik suuri summasid maksta, kuid kelle šanss rasestuda on vanuse tõttu jällegi suurem. Trošin meenutas, et kui 2000. aastal pidi lapsesoovija oma taskust välja käima umbes 25 000–30 000 krooni, siis nüüd omaosalus 10 000 krooni ei ületa. «Siis oli see veel suurem raha kui praegu ning loomulikult pöörduti siis meie poole vähem», rääkis ta.

Arsti sõnul kahekordistus tema patsientide arv 2005. aastal, kui riik tõstis toetusesaajate vanusepiirangu 35 eluaastalt 40-ni, 2006. aastal suurenes patsientide arv poolteist korda ning 2007. aastal see arv veel omakorda poolteist korda.

Trošini poole pöördub ka üle 40-aastasi naisi, kuid nad jäävad siiski üksikuteks, sest protseduuride ja ravimite kogusumma võib küündida üle 40 000 krooni ning neil tuleb see täies mahus ise kinni maksta.

Alates 2006. aasta septembrist hüvitab riik lastetutele peredele kunstlikuks viljastamiseks vajaminevaid ravimeid 10 000 krooni ulatuses maksimaalselt kolme viljastamistoimingu eest. Sellest ajast praeguseni on 1277 naisele kokku makstud 16 miljonit krooni.

«On arutatud ka riigi täielikku sajaprotsendilist kompenseerimist, kuid seda me siiski ei poolda. Mingi omaosalus ja vastutus peab siiski jääma», ütles Trošin. «Siis hinnatakse seda, mida tehakse».

Alates 2006. aasta septembrist hüvitatakse kuni 40-aastaste naiste kunstliku viljastamise protseduuriga seotud ravimite kulud 10 000 krooni ulatuses maksimaalselt kolme viljastamistoimingu eest.

Kehtivate kompensatsioonidega jääb patsiendi omavastutus nii teenuste kui ka ravimikulu osas kümne protsendi ligi kunstliku viljastamise kogusummast. Praegu ulatub kogukulu keskmiselt kuni 40 000 kroonini ühe protseduuri kohta.

Sotsiaalministeeriumi tulevikuplaanide kohaselt on kavas kasvatada kompenseeritud protseduuride arvu kolmelt neljani, sest ühe protseduuri läbimisel on lapse sünni võimalus 20–25 protsenti. Seetõttu on vähetõenäoline, et kolme protseduuriga saadakse rohkem kui üks laps, protseduuride arvu tõstes võib rohkema kui ühe lapse saamine olla võimalik.

Naistearstide hinnangul on ühe kunstliku viljastamise õnnestumise tõenäosus 25–30 protsenti. Kuna kõiki rasedusi ei kanta lõpuni, jõuab sünnituseni ligikaudu 20–25 protsenti protseduuri läbinud naistest.