Spermatogenees

Spermatogenees on keeruline protsess, mille käigus esmased tüvirakud ehk spermatogoonid jagunevad ja moodustavad tütarrakke, millest hiljem arenevad spermatotsüüdid. Kui spermatotsüüdid lõpuks jagunevad, tekivad neist küpsed rakud, mis arenevad välja spermatiidideks ja hiljem spermideks.

Mehe spermatogeneesi tsükli kogupikkus on 75-80 päeva.

Spermatosoidide küpsemine ja transport

Munandis asuvad spermatosoidid on liikumatud ning arvatakse, et nad loomulikus keskkonnas ei ole nad suutelised munarakku viljastama. Spermatosoidide liikuvus ja viljastumisvõime kasvavad järk-järgult transpordil läbi munandimanuse. 

Munandimanus jaguneb esi-, kesk- ja tagaosaks ning koosneb ühest õrnast keerdunud torukesest, mille pikkus on 5-6 meetrit.. Kuigi transport läbi munandimanuse varieerub sõltuvalt vanusest ja seksuaalsest aktiivsusest, läbib terve mehe spermatosoid munandimanuse hinnanguliselt umbes nelja päevaga. Sellel perioodil küpseb sperm munandimanuse esi- ja keskosas ning kujunevad välja liikumisvõime ning võime tungida viljastamisel läbi munaraku.

Munandimanus on ka spermide reservuaariks ehk ladustamiskohaks. Hinnanguliselt sisaldab munandiväline reservuaar 440 miljonit seemnerakku, millest enam kui 50% paiknevad munandimanuse tagaosas. Munandimanuse tagaosas hoitavad spermid sisenevad emissiooni käigus 30-35 cm seemnejuhasse, sealt edasi ejakulatsiooni korral koos eesnäärme ja seemnepõiekeste sekreediga kusitisse.

Iga seemnepurskest hoidutud päevaga (esimes nädala jooksul) suureneb seemnevedeliku hulk 0,4 ml võrra.. Kuni nädal kestev seksuaalelu paus ei mõjuta seenmerakkude liikuvust ja arvu, pikemate perioodide korral spermide liikuvus ja funktsionaalsus väheneb.

Selleks, et hinnata munandites toodetavate spermide koguarvu, tuleb arvestada sperma mahtu. Sperma maht mõjutab viljakust eelkõige siis, kui see jääb <1,5 ml või kui see on üle >5 ml. Vähene maht võib olla seotud kadudega proovivõtmisel, retrograadse ejakulatsiooniga, suguteede obstruktsiooni või muude põhjustega.

Spermatosoidide kontsentratsioon näitab spermide hulka seemnevedelikus 1 ml kohta. Seemnerakkude madal arv või nende täielik puudumine uuritavas materjalis viitab kas munandi kahjustusele või (osalisele) suguteede sulgusele.

Spermatosoidide liikuvust hinnatakse tavaliselt liikuvate seemnerakkude protsendina koguarvust.

Spermatosoidid jaotatakse liikuvuse alusel 4 gruppi:
A liikuvusega - spermatosoidid, mille liikumine on kiire ja trajektoor ühtlane;
B liikuvusega – spermatosoidid, mille liikumine võib olla kiire, kuid mille trajektoor ei ole ühtlane;
C liikuvusega - spermatosoidid, mis liiguvad aeglaseselt või kohapeal;
D liikuvusega – spermatosoidid, mis ei liigu.

Normiks loetakse, kui analüüsis on vähemalt 25% A liikuvusega rakke või 50% A+B liikuvusega rakke. Madal liikuvus võib viidata munandi funktsiooni kahjustusele, muutustele seminaalplasma omadustes või spermatosoidide vastaste antikehade olemasolule spermas.

Spermatosoid koosneb pea-, kaela- ja sabaosast. Normaalse spermatosoidi pea on ovaalse kuju ja korrapäraste kontuuridega, kaela ehk keskosa veidi suurema läbimõõduga kui saba ja sabaosa peab olema sümmeetriliselt kinnitunud spermatosoidi pea põhjal olevasse süvendisse.

Põletikurakkude määramine spermast omab kliinilist tähtsust, kuna nad on üheks olulisemaks diagnostiliseks kriteeriumiks, millega saab ära tunda sugutrakti infektsioone. Põletikurakkude esinemine spermas ehk leukotsütospermia võib esineda koos infektsiooni tekitajaga või ka ilma selge tekkepõhjuseta.

Eesnäärme põletik

Viljakusnäitajate normväärtused

Sperma maht >2 ml

Kontsentratsioon >20 miljoni/ml

Liikuvus A >25% või A+B >50%

Normaalseid rakke >10%

Küsi arstilt abi